Kolme aasta eest teadsin ähmaselt, mis liikvor on. Tõenäoliselt kunagiste bioloogiatundide ja riigieksamiks valmistumise kaudu. Seda, et liikvor saab lekkida, ma ei teadnud. Edasiseks ei olnud ma valmis, keegi pole.
Minu vastused peavalu kohta olid selle hetkeni kergendusohked — mul puudus igasugune kroonilise peavalu kogemus. Üksikud pingepeavalud möödusid tableti paratsetamooli või ibuprofeeniga, vahel ka klaasi veega. Hiljemalt järgmiseks hommikuks oli asi unustatud.
Minu haiguslugu ei mahuks ühtegi üksikusse postitusse ja ma pole kindel, kui palju see teisi aitaks. Aga mõnda asja võiksite siiski teada.
Liikvor ümbritseb ühise anumana nii pea- kui seljaaju. Korraga on ringluses vähem kui klaasitäis vedelikku. Sarnaselt nt süljega toodetakse seda pidevalt juurde. Toodetav kogus sõltub nii organismi ööpäevasest rütmist, tarbitud vedelikust kui ka nt kofeiinist. Täielikult vahetub liikvor nii 2-3 korda ööpäevas.
Peaaju ja närvisüsteemi töö sõltub üsna tundlikust tasakaalust — organismile sobib kui liikvori hulk on ühetaoline ja rõhk üsna kitsas vahemikus. Nii üle- kui puudujääk tekitavad kaebusi. Üks liikvori ülesannetest on aju kaitsmine põrutuse eest, vähese liikvori tingimustes võib tavaline käimine või autosõit mõjuda nagu kergem peapõrutus.
Laias laastus jagunevad lekked kaheks: kraniaalsed peaaju ümber ja spinaalsed seljaaju ümber. Tekkemehhanisme on lihtsustatult kolm:
- traumaatilised ehk suurte kiiruste ja jõudude tagajärjel tekkinud vigastused
- iatrogeensed ehk meditsiiniliste protseduuride käigus tahtlikult (nt lumbaalpunktsioon) või tahtmata (nt mõned epiduraalid) tekitatud lekked
- spontaansed ehk suuresti teadmata põhjustel iseenesest tekkinud vigastused
Selja piirkonnas asuvate lekete tüüpilisim sümptom on peavalu kuklapiirkonnas püstises asendis. See võib tekkida kohe istumise järel, aga ka alles päeva teises pooles. Mida kauem püsti olla, seda tugevamaks valu muutub. Ravimid leevendavad seda minimaalselt, vahel üldse mitte, küll aga aitab pikali olek. Tavaliselt valu ärgates puudub. Põhimõtteliselt võib valutada mistahes pea piirkond, aga enamasti on tegemist sümmeetrilise ühtlase valu- ja survetundega kuklas, millele tihti lisandub kiirguv kaelavalu.
Peavalu võib ka puududa. Lekke põhisümtomiks võib olla kiiresti süvenev dementsus või parkinsonismi meenutav värisemine. Sageli esineb udust või topelt nägemist, valgustundlikkust. Kuulmine võib nõrgeneda või hoopis teravneda, helid võivad kõlada nagu oleksid vee all. Suhteliselt tavaline on iiveldus, tasakaaluhäired/vertiigo ja mõningane kognitiivsete võimete langus.
Hoolimata liikvori lekke halvavast mõjust pole kahjuks tegemist üliharuldase haigusega. Kui sa tead mõnda inimest, kel on olnud ajuverejooks või söögitoruvähk, siis tead sa ka spontaanse liikvori lekkega inimest. Iseasi, kas ta sulle seda ütles või isegi kahtlustada oskas.
Spontaansete liikvori lekete sageduseks seljas arvatakse olevat 4-5 juhtu 100 000 inimese kohta aastas. Eestis tähendab see ca 52-65 juhtu aastas.
Osa leketest paranevad voodirežiimil ise. Migreeniravimid liikvori lekke puhul ei aita. Kroonilises faasis (kolme kuu möödudes) võivad sümptomid muutuda, otsene seos asendiga võib lakata täielikult või muutuda vastupidiseks.
Kui sa selles valguses järgi mõtled, siis kas sulle meenub keegi, kelle tervisehäda siit ära tundsid? Keegi, kel peale lumbaalpunktsiooni tekkis uus krooniline peavalu, mis sõltub asendist ja võib halvimal juhul kesta aastaid? Liikvori lekked on enamasti ravitavad, kui need ära tuntakse. Riskiteguriteks on lumbaalpunktsioonid, spinaalanesteesia ehk seljasüstiga operatsioonid, epiduraalsed protseduurid, seljaoperatsioonid, sidekoe nõrkust põhjustavad haigused, naissugu, väike kaal ja pisut kummalisel kombel mittesuitsetamine.
Ma ei hakka hetkel kõigile väidetele allikaid viitama, aga kui soovid mõnda viidet, siis jäta palun kommentaar. Inglise keeles leiab palju kasulikku Spinal CSF Leak Foundation’i lehelt.
